Milleks on storyboardi vaja
Storyboard ehk piltstsenaarium on pildirida, mis on vajalik selleks, et aidata filmitegijal visualiseerida ja korrastada oma mõtteid. Olenevalt pikkusest võib film koosneda kümnetest episoodidest ja sadadest stseenidest. Selleks, et ohjata seda tohutut hulka materjali, tuleb luua kondikava. Ettevalmistusperiood on see aeg, kus storyboardi kunstnik, lavastaja valvsa silma all, joonistab pildirea lähtudes režii-stsenaariumist, kaadriloendist või etteantud tekstist. Ta joonistab üles vajalikud kaadrid, mis kujutavad stseenides toimuvat, lisab kaameranurgad, plaanide suurused jne.
Storyboard vormistatakse hiljem tabeli kujul, kus pildi kõrvale on kirjutatud vajalikud juhised kaamera liikumise, tegevuse ja muu olulise stseenis toimuva kohta. Need võivad olla väga põhjalikud või siis lihtsamat sorti.
Üks lihtsam näide
Storyboard ei pea alati olema väga detailne või tingimata kunstniku joonistatud. Igal režissööril on oma lähenemine. Mõnedel juhtudel tehakse märkmeid või lihtsaid kritseldusi. Piisab sellest, kui filmilooja nendest ise aru saab ja suudab materjalis orienteeruda. Mõnedel juhtudel aga, on storyboard vägagi vajalik. Näiteks kui režissöör peab selgitama oma visiooni laiemale ringile või tõestama oma geniaalseid ideid näiteks rahastajale, siis on mõttekas ka pisut rohkem vaeva näha ja “ilusamaid” pilte joonistada. Eriti kehtib see reklaamfilmide puhul. Joonisfilmide ettevalmistusprotsessis on piltstsenaarium möödapääsmatu. Allpool räägin oma kogemustest storyboardide joonistamisel erinevatele filmižanritele. Lisan mõned tehtud tööd.
Animafilmide piltstsenaariumid
Animatsioonis on storyboard hädavajalik. Kui stsenaarium on episoodideks ja stseenideks tükeldatud, võib joonistamisega alustada. Pilte tuleb parasjagu niipalju teha, et igas stseenis toimuv oleks arusaadav. Kui stseen kestab näiteks 3 sekundit, siis piisab vahel ühest pildist, vahel paarist- kolmest joonistusest. Olenevalt filmi pikkusest võib pilte koguneda siiski sadu. Täispika filmi korral ka palju sadu. Kui storyboard on valmis, viiakse pildid reeglina montaažiprogrammi, kus pildireast saab esialgne film- “must materjal” ehk animaatik. Animaatikus lisatakse pildireale dialoogid, mõned lihtsamad animatsioonid ja määratakse stseenidele pikkused. Nii väldime tühja tööd. Joonisfilmis maksavad sekundid tuhandeid eurosid. Kui storyboard valmis, algab alles päris filmitöö, kus tulevad mängu animaatorid, ümberjoonistajad, värvijad ja igasugu arvutigraafikud. Tänapäeval muidugi käibki töö enamasti arvutis. Joonistame ikka nii nagu vanasti, ainult et arvuti ekraanile. Mõned kaadrid storyboardidest, mis tehtud animafilmidele. Klikka pildil
“Leiutajate küla Lotte” “Kapten Morten Lollide Laeval”
Jakob, Mimmi ja Rääkivad Koerad (Läti 2019)
Mängufilmi storyboard
Pikkadele mängufilmidele tehakse täies mahus storyboardi harvem, kuna see töö on ajamahukas ja lisakulu niigi nappidele vahenditele. Vahel soovitakse siiski mõned episoodid visualiseerida või koguni terves pikkuses. Mängufilm “Tulilind” selline töö, kus tundsin ennast täisväärtuliku loomingulise grupi liikmena osaledes lokatsioonide valikul, aruteludel jne. See muutis hiljem töö paberi-pliiatsiga tuntavalt lihtsamaks. On ülimalt oluline saada pihta režissööri, nägemusele. On täiesti loomulik et hiljem, -võtteperioodi käigus ei lähtuta ainult storyboardist, vaid tehakse ka jooksvalt muudatusi. Storyboard on lihtsalt tööriist. Lühi-filmidele tellitakse pildirida sagedamini. Need on alati põnevad koostööd. Lisan mõned kaadrid mis tehtud erinevatele mängufilmidele.
“Tulilind”
“Eia jõulud Tondikakul”
“Skandinaavia vaikus”
“The Twin”
“Tähtsad ninad”
“Melhior”
Reklaamfilm
Kõige sagedamini on tulnud teha storyboarde reklaamfilmidele. Palju aastaid kestnud koostöö reklaamistuudiotega on näidanud, et storyboardi on vaja kliendi jaoks ja -ruttu, homseks ! Sellegi poolest teen (enamasti) hea meelega. Vahest tuleb pisut rohkem vaeva näha, kuna soovitakse rohkem detaili näha ja värvi kulub rohkem. Hea et arvutis värv otsa ei saa.
Dokumentaalsed filmid
Vahel on nii, et filmile on vaja illustreerivat materjali, aga seda pole kusagilt võtta, sest fotoaparaati ei olnud veel leiutatud või soovitud sündmuste kohta puudub pildimaterjal. Näiteks igat sorti ajaloolised sündmused, mida soovitakse kajastada. Siis tuleb natuke tuhnida, uurida ja leiutada. See on alati põnev ja annab teatud loomingulise vabaduse. Lisaks saab jälle pisut targemaks. Üks tore asi on veel see et pildid lähevad filmi sisse ja on vaatajale nähtavad. Muudel juhtudel rändavad prügikasti või paremal juhul kellegi sahtlisse.
Hetk ajaloos (Eesti100)
kollaaž eri lugudest
Paari sõnaga endast
Olen Leo Lätti, sündinud 9.juunil 1957. Peale seda, kui kõik kooliõpikud sai täis soditud, läksin kroonu, hiljem 1983a. lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiõpetuse erialal. Sattusin Tallinnfilmi Joonisfilmi osakonda 1982a. kui Rein Raamatu filmi „Põrgu” meeskonda otsiti joonistajaid. Aastaid töötasin animaatorina, kunstnik-lavastajana. Aastast 2006 töötan vabakutselise kunstnikuna, põhiliselt piltstsenaariumite joonistajana ja illustraatorina. Selle aja peale on kogunenud ikka vääääga palju piltstsenaariume. (Pildil olev nägu võib olla muutunud:)